David Vseviov
11.08.2017

Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2008-2009. Usaldus. Eesti ja maailm“.

Tuhandete aastate pikkusesse minevikku ulatuv riikidevahelise läbikäimise ajalugu ei anna eriti palju näiteid, mis vääriksid iseloomustamist märksõnaga usaldus ja mis baseeruksid vaid vastastikku usalduslikele suhetele. Kuigi juba muistse Lähis-Ida valitsejate diplomaatiline kirjavahetus algas tavaliselt „vennaliku” ustavuse kinnitamisega, mis peaks igati viitama usaldusliku läbikäimise võimalikkusele, on reaalne ajalookäik näidanud meile loendamatutes eri variantides, et see polnud kaugeltki nii. Esmapilgul usalduslike suhete taga oli valdavalt tegu vaid hetkehuvidest tulenevate paratamatute sammudega, mis jõuvahekordade muutudes võisid leida väljundi tugevama poole diplomaatilisest survest alates kuni sõjalise kallaletungini äsjase lepingupartneri valdustele. Seda isegi vaatamata asjaolule, et objektiivselt inimeste (lepingute sõlmijateks olid ju jumalasarnased valitsejad) poolt sõlmitud „igavese rahu” tunnistajateks ja garantideks olid tol ajal kutsutud sellised igavikulised autoriteedid nagu jumalad ja jumalannad. Nii oli see teadaolevalt näiteks ka ühe esimese rahu ja liidulepingu puhul, mille XIII sajandil eKr sõlmisid Egiptuse Uue Riigi silmapaistvam vaarao Ramses II ja hetiidide valitseja Hattušili III. Ning, kui antud ajahetkel isegi lähtuti siirastest (mis sageli olid olemuselt pragmaatilised) kavatsustest ja kõik varasemad omavahelised arusaamatused pandi eelkäijate arvele, ei kestnud „igavesena” kavandatud usalduslik vahekord eriti kaua. Sest mingil ajahetkel polnud see ühele osapooltest enam vajalik ja kasulik. Seejärel toimuski midagi sellist, mida on tavaks nimetada usalduse kuritarvitamiseks, kui näiteks üks endistest liitlastest astus vargsi salaläbirääkimistesse kunagise ühise vaenlasega ja otsustaval lahinguhetkel läks koos oma sõjaväega tema poolele üle. Või, kasutades võimukandja usaldust, lasi ennast kingitustega ahvatleda osalema mõnes patrooni kukutamiseks sepitsetud vandenõus. Et seejärel veelgi suuremal määral nautida uue võimukandja tänutähelist soosingut.

Kas riikidevahelist suhtlust on võimalik iseloomustada mõistega „usaldus”, on omaette küsimus. Ehk, kui sageli on üldse riikide vahel valitsenud „veendumus, et kedagi või midagi võib usaldada, et keegi või miski ei peta ootusi ega valmista pettumusi“ nagu seda märksõna „usaldus” all sedastab „Eesti keele seletav sõnaraamat”. Avades suvalise koolilastele mõeldud ajalooõpiku, võib raskusteta tuvastada, et valdava osa selle lehekülgedest hõlmavad vastasseisude, konfliktide ja sõjategevuse kirjeldused. Seega sündmused, mida iseloomustab pigem usaldamatus ja sellest tulenevad tagajärjed. Ning ega ka märkimist leidnud arvukad rahu- ja mittekallaletungide lepingud pole ju kaugeltki ajendatud järsku puhkenud usaldustundest. Nende taga on valdavalt olnud vaid kaine kaalutlus. Nii oli see ka meile hästi tuntud Molotovi–Ribbentropi pakti puhul, mis ei suurendanud grammi võrragi Hitleri usaldust Stalini ja Stalini usaldust Hitleri vastu. Ja kui Stalin osutuski 1941. aasta 22. juuni varahommikul petetuks, siis mitte füüreri suurema usaldamise pärast, vaid seetõttu, et oli surmkindlalt veendunud oma võimes ta üle kavaldada. Nii nagu ta oli seda eelnevalt korduvalt teinud kõigi oma vastastega.

Kuid samas polnud ajaloos ja ilmselt pole ka tänasel päeval riikidevahelisest  usaldusest kui sellisest pääsu. Olid ju ka sõjakäikudel roomlased, vaatamata oma üleolevale suhtumisele ülejäänud maailma, sageli sunnitud leppima ajutiste liitlaste abivägede toetusega, arutledes seejuures meiega sarnaselt (kas NATO liitlased meid kriitilises situatsioonis ikkagi abistavad), kas neid saab lõpuni usaldada ja nende abile kindlad olla. Kuid alternatiivi taolisele, paratamatule usaldusele ka ei olnud… Et taoline usaldus on osutunud sageli hukatuslikuks, seda kinnitavad arvukad mineviku lahingud, millede haripunktis on eilsed liitlased ootamatult vahetanud värvi ning asunud vaenlase poolele, millega sai lahingu saatus ka otsustatud. Sellega arvestades on isegi liitlastega suhtlemiseks, nagu seda on väitnud küünikust maailma väljapaistvamaid diplomaate Otto von Bismarck, oma meetod – põues peab alati kandma kivi ning kui seda seal reaalselt ka pole, peab partnerile selline mulje ikkagi jääma. Nii ongi riikidevaheline „usaldus” olnud ajaloos pigem teesklus ja mäng, mida kaudselt kinnitab tõsiasi, et sellist sõna nagu usaldus ei leidu juba mainitud Bismarcki ega teiste ajaloo kulgu määranud väljapaistvate diplomaatide leksikas. Riik on ruumiline mõiste ning territoriaalsete piiride küsimus on riikidevaheliste suhete üheks põhiküsimuseks. Seega on suhtumine riikidevahelistesse piiridesse olulises osas määranud ka riikide omavahelisi suhteid usalduse–usaldamatuse skaalal. Ning täpselt samuti nagu Bismarcki näites on tulevasi „usalduslikke suhteid” reeglina dikteeritud jõupositsioonist lähtuvalt kas avalikult kiviga ähvardades või põues demonstratiivselt varjates. Vahe on vaid selles, mida antud ajas on lõppeesmärgina peetud otstarbekaks ja kasulikuks. Bismarcki puhul oli selleks 1871. aasta mais Preisi–Prantsuse sõja lõpetanud Frankfurdi rahu sõlmimisel kaardile joonistunud uute piiride sobivus tulevikus tõenäolise ratsaväe rünnaku alustamiseks. Millisele poolele jõupositsioonilt dikteeritud piirist jäävad maavarad, ei omanud siis veel mingit tähtsust. Tänasel päeval aga teame kõik, kuidas ja millistest kaalutlustest lähtuvalt sai pärast Talvesõda samuti jõupositsioonilt lähtudes markeeritud Nõukogude Liidu ja Soome vaheline piir.

Ajaloos on pikalt valitsenud arusaam, et riik ja valitseja on üks ja seesama. Nii oli see varjamata kujul näiteks absolutismiajastu Prantsusmaal ja isevalitsejalikul Venemaal ning varjatumal kujul mõne näiliselt demokraatlikuma valitsemisviisiga riigi puhul. See aga on tähendanud, et riikide poliitikat ja elanikkonna saatust on sageli määranud vaid suhteliselt väikesearvuline inimeste grupp. Kas nendes aristokraatlikes ringides või tagatubades on leidunud omavahelist suhtlust, mida saaks iseloomustada sõnaga usaldus? Ei saa ju rääkida vastastikusest usaldusest ruumides, kus valitsevaks oli Caligula, Nero, Türgi sultanite, Hitleri või Stalini ainutahe. Seda polnud ka Brežnevi-aegses Poliitbüroos ja madalama, kohaliku taseme võimuorganites. Usalduse asemel valitsesid neis heal juhul ajutised kombinatsioonid ja hetkelised kokkulepped, nagu näiteks Stalini liit Zinovjevi ja Kameneviga Trotski vastu, et seejärel juba koos Buhhariniga astuda omakorda endiste liitlaste vastu. Tegelikult see oligi ajajärk, kui nimetatud riigis valitses absoluutne usaldamatus ja sellest tulenev üleüldine kahtlustamine ja teesklemine.

On aga tänase päeva maailmas lood teistsugused? Kas riikide ja otsustajate vahel on minevikuga võrreldes usaldust rohkem? Ilmselt jah. Vähemalt selles riikide ühenduses, kuhu kuulume õnneks ka meie. Igatahes siin võivad Saksamaa ja Prantsusmaa ning ka teised osalised olla absoluutselt kindlad, et sõjalist kallaletungi pole neil naabri poolt oodata. Ja vähemalt selles küsimuses võib naabrit usaldada. Ning ajaloo kogemusest lähtuvalt polegi seda vähe.